ma ei tiagi, kas ma suudan ennast nii hullusti kätte võtta, et ma nüüd regulaarselt blogima hakkaks :S elutempo on lihtsalt nii kiirelt kasvanud ja nii palju on veel tegemata :S
see suvi on möödudnud nagu nõiaväel. erilist midagi ei ole korda saadetud, v.a. muidugi saksamaa reis, mille käigus ma emale nii mõnegi halli juuksekarva juurde tekitasin, kuid muidu ei ole mitte kui midagi toimunud. põhiline päev juunis mööd tööl ja trennis ja koolis, mida olen ma ka eelnevates sissekannetes maininud, ja juuli möödus sama moodi sis tööl ja trennis ja sis muidugi keskpaika jäänud laager, mis oli omaette ettevõtmine. kuid nüüd augustis läheb jälle edasi see vana rituaal juba, et töö ja väga vähesel määral trenni.
hetkel on nagu selline tunne, et kõik on taaskord metsas. ei ole just kõige parem tervis ja sis muidugi ka kõik muud jamad sinna otsa :(
...ent oled sa mõelnud või tundnud, mis saab kui mind enam ei ole...
...ent minulgi vahel on valus kui peitma pean pisaraid...
mõlemad laused on tsiteeritud ruja laulust "Kui mind enam ei ole"
need laused, tsitaadis, mida iganes ühesõnaga, iseloomustavad minu arust kõige paremini seda, mis ma tunnen hetkel.
see laupäev ja pühapäev olid sis EMV-ed aerutamises. mis kokkuvõttes läksid küll üpriski hästi arvestades mtmendaks SAK Tartu aerutajad jäid, kuid minu jaoks oli see täielik katastroooooof....!!!! kõik, mis seal toimus oli üldjuhul minu süü. see, et kahese start metsa läks, tasakaal ära kadus ja neljasega kolmandaks jäime (Y) see mõjus ja mõjub siiamaani mu enesehinnangule ja muidugi ka tervisele, sest kes tahaks enda kohta kuulda laimu ja muid halbu sõnu, kuigi sa oled andnud endast maksimumi :S kui paar päeva enne võistlust sain teada, et ma sõidan kõiki distantse oli mu üllatus ikka väga suur, kuna teades, et mu õlg on nõrk, võtsin ma isegi riski, et sinna üldse võistlema läksin. tahtmist oli tegelikult rohkem, kui õlg lubas. ent tahtmised jäid vaid tahtmisteks :( peale esimest võistlupäeva ei olnud eriti hullu midagi, kuid hulluks läks asi peale eelviimast sõitu, õlg oli kahtlaselt kinni ja kõige hullemaks läks asi peale 200 m sõitmist neljasega. tempo oli kiire ja õlg ei pidanud lihtsalt vastu, tõmbas krampi ja edasi läks sõit ma ei tia mille pealt, kuna tehnika pool oli tänu sellele täiesti metsas (N) lõpuni ma kuidagi sain, ent peale seda ei lasknud õlg enam ennast liigutada, kuna ta oli totaalselt krambis ja see oli väga valus. aga kuidagi ma sain sellest üle valuvaigistite kaasabil.
selline see võistlus sis seekord oligi.
nädal aga hakkas nagu ikka tööga. hommikul ülesse, sööd nata ja sis tööle. kuid praegu käsil oleva nädala algus oli väga raske :S hommikul ülesse ei saanud ja bussist jäin ka maha ja õlg tegi ka valu :S selline see esmaspäev juba kord on. täna, teisipäeval, on juba parem olla, kuid väsimus on ikka sama ja tervis läheb aina hullemaks ja hullemaks. alguses oli kurguvalu, nüüd on tekkinud ka kerge nohu ja köha (N) it means, et ma suudan enne kooli ka haiges jääda ja oma vaheaja täiesti tuksi keerata :S kes ikka tahaks veel enne kooli haigeks jääda, ikka mina, ikka mina. see paistab olevat nagu mingi rutiin, mis kordub iga aasta tagant, sest enda mäletamist mööda olin ma haige ka eelmise aasta varasügisel (Y)
aga mis rääkida minust, kui tegelikult on maailmas valitsemas hetkel veel hullemad loodusjõud, kui need, kes valitsevad mind. venemaal on tulekahjud, kuhu kavatseb eesti oma abi saata ja venemaa võttis ka selle vastu, mis on mudiugi väga räige ime, mida eesti inimesed on korraldanud :O teiseks saksamaal olevad üleujutused. need küll õnneks marcellini ei jõua, kuid ikkagi on kahju neist inimestest, kes selle käigus kannatavad ja peale selle on kuskil aasias ka veel ujutused. ma ei saa enam aru, mis siin ilmas toimub. kõik paistab olevat nagu peapeale keeratud-pööratud. pühapäeval oli pms üle terve eesti mingi karm torm, mis jättis paljud ilma maja katuseta, elektrita, võimaluseta koju pääseda, kuna puud olid maha kukkunud, millest iganes veel :S
aga selles pole ma kunagi kahelnud, et ma olen elu heidik, kes millegagi hakkama ei saa ja keda võib kõiges süüdistada. see on saanud mulle selgeks selle suvega. ja teisalt tean ma ka seda, et minuga võib mängida nagu väikse leluga, arvestamata, et ka mina olen inimene, kes elab ja hingab.
kuid hetkel on pea tühi ja ma ei suuda enam edasi kirjutada, muidu ma lähen lihtsalt hulluks !!